23. veebruaril 2017
Pärnu Kontserdimajas


Tere õhtust daamid ja härrad, head Eesti Vabariigi kodanikud!

Palju õnne meile kõigile - täna ja homme tähistame oma riigi - Eesti Vabariigi sünnipäeva.

Eks meile, pärnakatele, on oluline fakt, et Eesti Vabariik kuulutati esmakordselt välja just siin Pärnus. Täna, 99. aastat tagasi, kogunesid tõrvikute valgel, sini-must-valge lipu alla, kunagise Endla teatri ette inimesed üle kogu linna, et kuulata Hugo Kuusneri sõnas Manifesti Eestimaa rahvastele. Pärast iseseisvuse manifesti ettelugemist vallandus Endla teatri ees tõeline vaimustusetorm. Inimesed õnnitlesid ja langesid üksteisele kaela, loopisid mütse õhku ja laulsid, sõjaväeorkestri saatel, korduvalt vastsündinud riigi tulevast hümni. Ajaloo meenutusi lugedes lummab mind see üksmeel, uhkus ja siiras rõõm oma riigi sünnist!

Täna, sadade noortega ühtses rivis, Alevi kalmistult Rüütli platsile marssides, oli mul küll hea tunne, et meie riigil on tulevikku! Ehk 50 aasta pärast meenutab keegi, siin samas saalis, oma riigi üle uhkusest ja vaimustusest, mis valdas inimesi 2017. aastal.

Ja on tegelikult põhjust uhkust tunda pärnakate ja Pärnumaa üle. Täna liigub Pärnu oma kindlas tempos, täpselt nii kiire hooga, et mitte kraavi põrutada - nagu seda on Pärnuga ka juhtunud. Ja mitte ka nii aeglaselt, et teistele Eestimaa linnadele jalgu jääda. Pärnu on taastanud oma usalduse ettevõtjate silmis - investeeringuid Pärnusse ei mõõda me enam miljonite, vaid kümnete miljonite eurodega. Jõuliselt on investeeritud ja investeeritakse jätkuvalt nii turismimajandusse, teenindus-sektorisse, kui ka tootmisesse, mis omakorda tähendab piirkonnale iga aasta sadu uusi töökohti.

Pidevalt muutub linna avalik ruum, uuenevad koolid ja lasteaiad, linnapilti lisandub järjest enam uusi avalikke- ja eluhooneid. Mullu valmis mitmeid tiitleid võitnud Rannastaadion, hoo sai sisse Loode-Pärnu tööstusküla II etapp, tänavu alustatakse ujula, bussijaama, Rüütli platsi ehitustega, suured plaanid on arendajatel kesklinnas, rannarajoonis ja jõe kallastel. Statistika pidi olema küll maailma suurim vale, kuid ikkagi - viimase aasta numbrid kinnitavad, et Pärnu ei kahane enam väljarände, vaid surmade-sündide negatiivne bilanss on Pärnus rahvastiku vähenemise põhjus. Ja üks teinegi “vale” pigem rõõmustab - Pärnu on üks neist omavalitsustest, kus proportsionaalselt eelarvest enam panustakse hariduse ja noorte vaba aja sisustamise valdkonnas.

Pärnu kasvab koostöös ümbritsevate valdadega - sünnib 51 tuhande elanikuga ja uute võimalustega Pärnu omavalitsus, kui tugev maakonnakeskus, mis avab uued arenguvõimalused kogu regioonile. Juristid teavad vana-Rooma ütlust- dura lex sed lex. Ehk maakeeli: seadus võib olla jama, aga see on seadus ja seda peab täitma. Seetõttu ei keskendunud Pärnu vaidlustele, kas seadus on halb või hea, vaid läksime vabatahtliku ühinemise etapis otsima olukorrast parimat võimalikku lahendust. Olen tänulik kõigile neile, kes leidsid ühisosa ja avardavad seeläbi ühiselt omavalitsuste tulevikuvõimalusi.

Kahtlemata on pärnakad tublid ja edasipürgivad. Suuri ning vajalikke ideid on Pärnu ja Pärnumaa jaoks küpsemas veelgi. Rail Baltic, Via Baltica, lennujaam, sõudestaadion, kunstisadam – nimekiri on pikk. Need on projektid, mis aitavad meil siin, Eestimaa nurgas, paremini hakkama saada. Nende projektide saavad reaalsuseks siis, kui oskame üksteist kuulata, teha kompromisse ja koostööd. Leppimises ja ühiste eesmärkide nimel Riigikogus, maavalitsuses, volikogudes, omavalitsustes ja ametkondades töötades, kaasates võimalikult palju liitlasi ja mitte unustades neid, kelle jaoks neid asju teeme, on võimalik saavutada iga eesmärk.

Üliolulised protsessis on inimesed, kes tegutsevad ühise eesmärgi nimel. Nagu Maslow oma püramiidiga tõestas, motiveerib inimesi tegutsema tunnustus tehtu ja tehtava eest. Täna austame vapimärkide kavalere - neid, kes on oma elu tööga panustanud Eestile. Tublisid, keda märgata leidub alati enam - kiitkem rohkem neid, kes Pärnut ja kogu Eestit hoiavad ja kaitsevad! Kiidan siinkohal kõiki Toomaseid, Andreseid, Kadrisid, Indrekuid, Marte ja Kaleveid, kes Eesti elu edendamisse oma panuse on andnud!

Tunnustuse vähesus viib kibestumiseni ja solvumiseni ning see murendab koostöö ja ühtsuse, seista meie isamaa heaolu eest. Mind teeb täna murelikuks meie ühiskonnas võimust võttev antagonistlik konkureerimine, sellega kaasnev väiklus ja kadedus, mis meid pimestab ja ühiskonda lõhestab. Kui me ei saa raudteetrassi läbi Tartu, siis ütleme, et Eestil pole seda vaja ja ärgu tulgu seda siis üldse! Kui meil on eriarvamused President Pätsi rollist ajaloos, siis kisume või Eesti pooleks, et ausammast Presidendile ei tuleks. Mitte Rail Balticu trassikoridor ei lõhesta Eestit, vaid see leppimatu vastandamine ja polariseerumine ühiskonnas. Oleme kohati väga õelad, ajaloost on selle koha peal mitmeid kurbi näiteid. Usuteadlane, ajaloolane ja TÜ rektor Johan Kõpp on oma mälestustes kirjutanud, et II Maailmasõja ajal imestasid Eesti okupeerinud Saksa ohvitserid, kui varmad olid eestlased oma naabri peale kaebama ja tegelikult tühise asja eest, inkrimineerima kõige raskemat karistust nõudva kuriteo oma rahvuskaaslasele. Sama ennasthävitavat rahvuse käitumist märkasime Stalini repressioonide ajal.

Argumenteeritud väitlus, oma seisukohtade esitamisel, on demokraatlikus ühiskonnas loomulik protsessi osa, aga kui see muutub üksteise suhtes vaenulikult konkureerivaks või lausa jõhkraks ühiskonna lõhestamiseks on asjad halvasti. Riiakatest inimestest hoitakse eemale ja nii kaotame ka need liitlased, kes meil on. Kordan Noor-Eesti liikumise ühe kesksema juhi Gustav Suitsu üleskutset, ja seda üleskutset uuendas kunagi ka President Lennart Meri, - Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!

Ma usun, et meie esivanemad kogunesid, täna 99. aastat tagasi, Endla teatri ette vabariiki välja kuulutama lootuses, et me oskame tulevikus, nii nagu tol päeval nemad, hoida ühte. Olla oma ideaalide saavutamisel ühtsed, nagu nemad olid seda ligi sajand tagasi Endla teatri ees või nagu nad mõnel Vabadussõja kuulsusrikkal lahinguväljal end tundsid. See tunne pole meile ju võõras! Vabadussõda ei oleks võidetud, kui igaüks oleks rindel “oma projekti” ajanud. Või Balti kett oleks jäänud olemata, kui oleksime jäänud vaidlema selle üle, kas inimkett peab minema üle Valga, Võru või Pärnu. Näitame pärnakatena kogu Eestile, et kanname Eesti Vabariigi esmaste väljakuulutajate järglastena põhimõtteid, mis kindlustavad rahvusriigi säilimise ka 25 ja 100 aasta pärast. Näitame, et oleme kogukonnas üle erimeelsustest ja Eesti riigi väljakuulutajate monumendi avamine toimub, riigi 100. sünnipäeval, Pärnus.

Elagu Eesti, palju õnne vapimärgi kavaleridele ja kõigile meile, riigi kodanikele, riigi sünnipäeva puhul!

Romek Kosenkranius
Pärnu linnapea