Kuidas Pärnu sai linnapea

Hilja Treuberg
Linnakodaniku maja perenaine
26. jaanaur 2009

Tänasel kuupäeval 130 aastat tagasi kogunesid 1878. aasta novembris valitud linnavolikogu liikmed oma esimesele töökoosolekule. Venemaa Balti kubermangudes 1877. aastal teostatud linnareformiga kaotasid haldusvõimu raad ja bürgermeister. Nende asemele asusid kinnisvaraomanikest maksumaksjate poolt valitud volikogu ja viimase moodustatud linnavalitsus eesotsas linnapeaga.

1878. aasta valimistest oli juttu selle ajalehe üle-eelmises numbris, täna püüame koltunud Pernausche Zeitungi abil heita pilgu Pärnu Aleksandri Gümnaasiumi saali, kus volikogu esimene istung teoks sai. Tänagi kaunistab see auväärne hoone meie südalinna, kuid kunagi ka Pärnu Poeglaste Gümnaasiumiks nimetatud maja annab nüüd varju Kuninga tänava põhikooli perele. Raekojas tollal veel nii suurt ruumi polnud, mis sobinuks 48-liikmelisele volikogule istungite saaliks, volikogu tarbeks tehtud juurdeehitus valmis alles 1911. aastal.

26. jaanuaril 1879. aastal kell 18 avas linnavolikogu istungi hetkel veel ametis olnud Pärnu justiitsbürgermeister F.Rambach. Kohal oli 44 volimeest, kolm puudusid ametisõitude ja üks haiguse tõttu. Istungi päevakorda kinnitati kaks tähtsat punkti: need olid tulevasele linnapeale palga määramine ja linnapea valimine.

Kas ärijuhi palk kõlbab ka linnapeale?
Kui teise päevakorrapunkti menetlemine kulges tõrgeteta, siis linnapea palga ümber tekkis värsketel volimeestel tõsine vaidlus. Toonase rubla kaalu silmas pidades tehti ettepanekuid üsna laial skaalal. Esimesena pakuti linnapea aastapalgaks 4000 rubla. Selle ettepaneku laitis aga järgmine sõnavõtja kohe maha, arvates parajaks mõõduks 3000 rubla aastas.

Ta manitses volikogu mõistlikkusele, soovitas arvestada keskmist elatustaset ja seda, et linnapea palk on teatavaks mõõdupuuks ka teiste munitsipaalametnike palkadele. Kolmas sõnavõtja pidas omakorda eelmist ettepanekut lausa sündmatuks, kuna iga suurema kaubakontori tegevjuht saavat sama suurt palka. Ta soovitas palgamäära aluseks võtta mingi konkreetne kuutöötasu, näiteks 300 rubla.

Viimane ettepanek leidiski ¾ volikogu liikmete heakskiidu ning linnapea aastapalgaks kinnitati 3600 rubla. Lisaks võib siinkohal meenutada, et siis ei seotud ametnike palkasid mingite indeksitega ega muudetud neid igal aastal- elatustase püsis pikka aega üsna stabiilsena. Kunagi hakkas linnapea Brackmann tõesti palgaks saama 4000 rubla, kuid see sündis üle kahe aastakümne hiljem.

Üksmeelne valik
Kui rahaasjades oli üksmeelt leida keeruline, siis linnapea enda valimine kulges libedasti. Esitati ainult üks kandidaat - senine rae sündik* Oscar Alexander Brackmann. Hääletamine näitas tulemust 43:1. Kellelt tuli see üks vastuhääl, seda kirjatüki kokkuseadja ei tea. Mõnes allikas on märgitud, et Brackmann valiti ühehäälselt. Ehk oli siis vastuhääl tema enda oma, vahest oli nõnda kombeks.

Ajalehtede teatel tänas vastvalitud linnapea oma toetajaid südamlike ja soojade sõnadega ning avaldas lootust edasisele heale koostööle linnavolikoguga. Ta ütles mõistvat, millise koorma ta oma õlgadele võttis, kuid lisas, et siiski pole kellelgi õigust keelduda, kui kogukond kriitilisel ajal tema jõudu ja kaastööd vajab. Istungit lõpetades avaldas ka justiitsbürgermeister Rambach soovi, et uus linnapea võimalikult kiiresti oma õigustesse astuks ja tooks Pärnu välja pikaleveninud üleminekuaja tõttu tekkinud stagnatsioonist.

Arhiivi ei viidudki Pärnust Riiga
Rambach ei eksinud - O.A.Brackmannist sai oma aja silmapaistev linnaarendaja. Ta asus linnapea toolile äärmiselt keerulisel ajal: muutusid linnajuhtimise põhialused, kohe viidi asjaajamine saksa keelelt vene keelele, kohe hakati kõrvaldama baltisakslastest linnajuhte, ees seisis ränk venestamisperiood?

Aga Brackmann jäi püsima ja suutis võidelda mõnegi juhmi korraldusega, mis vana süsteemi lõhkumise käigus tuli kubermangu keskusest Riiast. Muuhulgas suutis linnapea vastu seista linnaarhiivi üleviimisele Pärnust Riiga. Aga mida ei suutnud saavutada asjamehed Riiast, seda saavutasid hiljuti asjamehed Tallinnast. Ju see peab kinnitama riigi tugevust ja pealinna ülimuslikkust provintsi ees.

Saksa võim ja saksa vaim jäid
Ei maksa muidugi arvata, et rae kõrvaletõrjumisega andis linnareform ohjad põlisrahva kätte. Linnamajanduses ringles ju endiselt suures osas saksa kapital ja ka järgmistes linnavolikogu koosseisudes esinesid ikka ja jälle paljud samad nimed: Schmidtid, Rambachid, Ammended, parun Pilar von Pilchau?

Poliitiline võitlus võimu eest sakslaste ja eestlaste vahel seisis alles kaugel ees. Kuid tuleviku tarvis oli kindlasti tähtis, et vahetati välja institutsioon - väikesearvulise rae asemele asus võimu juurde 48-liikmeline valitav volikogu, kuhu pürgisid järjest uued inimesed, sh vähehaaval ka eestlased. Kuni sündiski, et 1913. aastal valimistel said eestlased linnavolikogus ülekaalu.

1878. aastal Pärnu eestlaste silm selleni veel ei seletanud ega unistused küündinud.

* sündik - kõrgem juriidilisi küsimusi lahendav raeametnik (EE)

ev100
Pärnu, Eesti Vabariigi sünnilinn